Suur edasiminek

Peaks selle blogi nimetama ümber "Tago kuu\kvartalimõte".

Arvestades, et nende kahe postituse vahele on jäänud tervelt viis kuud, siis võin tänu Jumalale öelda, et palju on toimunud.
Kui võtta need viimased viis kuud kokku vaimulikus mõttes, siis selline hüppeline kasv vaimsete teemade arengus on toimunud viimase paari nädala sees. Arvan, et eeltöö selleks on toimunud juba pikemalt.
Sisuliselt nendest viiest kuust, mis ma siia kirjutanud pole, veetsin ma neli Norras töödates-töö ise pole midagi väga meeliülendavat, aga tasu on hea. Kui ma Norrasse läksin, siis ma osaliselt lihtsalt põgenesin. Tundsin, et osad valdkonnad hakkavad ennast ammendama. Peamiselt siis sõprussuhted ja usulised küsimused. Olin natuke pettunud selles, et kuidas ma mõtlesin(näiteks hindasin tõeliselt toredaid ja südamlike inimesi nende välimuse järgi).
Esimesed paar kuud Norras oli vaimses mõttes kindlasti allakäik. Mul ei olnud tahtmist ja motivatsiooni võtta aega Jumalaga. [Oleks küll hea analüüsida, et mis olid need konkreetsed punktid, mis sedasi kiilu vahele lõid, aga jätan selle praegult tegemata-ei tundu oluline.] Mingis punktis tundus mulle, et asjad on väga madalas seisus - ei vaimuelu ega ka töö ei pakkunud mingit emotsionaalset laadimist.
Kuni siis ühe murdepunktini, kus asjad hakkasid ülesmäge liikuma. Nimelt sain tegema tööd, mis mulle sobis ja meeldis(sellest loost moraal, et ärge paluge, et te mingi asja ära kannataksite, vaid paluge seda, et te saaks sobiva töö, mis teile meeldib. Jumal tahab meile parimat!).
Arvan, et umbes sellest hetkes peale püüdsin ka Jumalaga rohkem aega hakata veetma. Mulle sobis hästi raamatu lugemine. Raamatuks oli Bill Hybels´i "Vaikse sosina vägi". Püüdsin ka rohkem palves aega veeta. Püüdsin olla palves aus, öelda välja neid asju, mida mõtlesin, mitte ei surunud oma palvet mingisse traditsioonilisse raami. Arvan, et ausus oli sellel hetkel see, mis aitas edasi kasvada.
Mäletan veel, et püüdsin regulaarselt võtta aega Jumalaga, eks muidugi oleks saanud tunduvalt paremini, aga sellel hetkel oli see mõõdukas parim.
Ja nüüd ekspress-meetodil jõuame tänasesse päeva, sellesse kuusse. Ja mis siin Eestis oldud aja jooksul on toimunud, see on olnud nii konsentreeritud, et peab paika mu üks lemmiksõnasid selle kirjeldamiseks, milleks on "utoopia".
Usun, et enamus meist saavad päästmisel tunda mingit üsna üleloomuliku, vähemalt minu jaoks oli see eriline kogemus. Ja mõnda aega ma mõtlesin, et päästmine ongi kõige eredam ja ilusam hetk meie kristlase elust ja sealt edasi on pidev rügamine Jumala riigi heaks jne. Võin öelda, et peaegu täiesti vale lähenemine! See mida ma kogesin seal päästmisel, see on standard selle jaoks, mida me võime kogeda iga päev. Me võime olla õnnelikud ja rahus iga päev tõesti!

Tänase päeva üks mõte, mis jõudis minuni Joseph Prince jutluse kaudu, on see, et aeg Jumalaga ei peaks olema töö. Olen tänulik, et võttes aega Jumalaga ma võin olla rahus, õnnelik, aga mõneti tunnen, et see kuidagi eeldab palju vaeva. Ja mind paneb see mõtlema, et kas ma mitte ei pane millegagi mööda? Arvan, et peaksime viima ennast punkti, kus me tahame temaga aega veeta, oleme sellest sõltuvuses, et meile meeldib see, mitte me ei pea ennast niivõrd sundima(kuigi tõenäoliselt on olukordi, kus me peame ennast ka pisut distsiplineerima).

Üldiselt need viimased paar nädalat olen ma kogenud palves ja ülistuses midagi nii head ja võimast, et seda on veel raske sõnadesse panna. Samas ma tahaks teha mingi südamest tuleva kokkuvõtte, et mis aitaks selle blogi lugejal(ehk siis sinul) edasi areneda.
Jumal tahab meile parimat!
Meie teod ei teeni välja tema armastust, tema õnnistust - see on meie juba praegult.
Kui tunned, et sinu ülistame lonkab jalga, siis ma umbes tean, mida sa tunned. Minu jaoks oli ülistus mõnda aega suhteliselt sisutühi tegevus. Kuni selle maani välja, et ma läksin ülistusele OOTUSEGA, saada sealt midagi head, kogeda seda tasemel, millel ma seda varem pole kogenud. Alustasin ettevalmistusega juba kodus palvetades.
Ülistusele jõudes ma andsin enda parima, et keskenduda. Otsustasin, et kui võimalik, siis ei ava terve ülistuse jooksul üldse oma silmi(siis on vähem mahti olla kursis sellega, et mis teised teevad ja saad rahulikult enda asjale keskenduda). Otsustasin, et ma annan endast parima, mitte mõelda seda, mida teised minust arvavad või mõtlevad. Ja kokkuvõttes see väike keskendumise pingutus minu poolt ja siis võeti asi juba üle. Lihtsalt lase asjal minna, ära hoia ennast tagasi. Kui sa tunned, et sa tahad keeltes plavetada - tee seda! Kui sa tunned, et sa tahad tõsta kätt - tee seda. Kui sa tahad istuda - tee seda! See võib olla midagi VÄGA HEAD! Näiteks minu viimane kogemus ülistuskoosolelul oli midagi sellist, et mul terve ülejäänud õhtu lihtsalt "katus sõitis". Ja seda heas mõttes, ma olin nii täidetud ja õnnelik - väga-väga hea tunne!
Tea, et ta on seal ja ootab sind ja võtab sind vastu, kui sa otsid!
Palvetes on ka samalaadsed väga sügavad kogemused olnud.
Samas ma arvan, et oluline on mõista, et mitte meie oma pingutamise ja vaevaga ei teeni välja neid lähedasi kogemusi Jumalaga vaid see on Jumala arm, mis valatakse otsija üle.

Kuigi need viimased nädalad on olnud üsna meeletu kasvu valguses, ma siiski ka mõistan, et stabiilsus on oluline ja seega ma püüan olla iga päev Jumalaga. Iga hetk tema rahus ja rõõmus!

Loodan, et kui sa lugesid seda, siis sa said siit midagi. Minu jaoks on väga oluline tänasel päeval Tema tundav lähedus(seda saan ma läbi palve ja ülistuse) ja kui Sina seda ei tunne, siis minu ja Jumala südame igatsus on see, et sa saaksid seda lähedust tundma. Minu jaoks on saanud see nii oluliseks ja ma ei tahaks seda ära anda. Kui inglise keel on arusaadav, siis Joseph Prince´i jutlustest võib abi olla!
Tänasel päeval olen ma leidnud enda jaoks sellisest seeriast nagu "Superabounding Grace".

Nagu tähele oled ehk pannud, siis kasutan üsna palju "mina arvan sedasi" lähenemist, ma ei taha öelda mingeid 100% kindlaid väiteid mõningate teemade puhul, sest tunnen, et minus toimub töö ja ma isegi ei oska hinnata, et mis arenguetapis see on, seega väited ja mõistmised võivad muutuda ja muutuvad ka! See blogi peaks ideeliselt kajastama minu arenguprotsessi ja aitama tulevaid liidreid(aga vaatame, et kas ja mis).

Tunnen, et selle blogi formaat hakkab vaikselt paika loksuma ja siia hakkab põhiliselt koonduma sisu selle kohta, et kuidas ennast arendada ja kuidas saada (paremaks) liidriks. Kindlasti väga oluline roll on selles, et kõik need asjad käivad läbi Jumala ja Jumalale!

Ole õnnistatud ja koge Jumalat tasemetel, millest sa isegi teadlik polnud!

Maailma ei pöörle ümber minu!

Tänane kena päev kirikus on laadinud mind mõnusa positiivse emotsiooniga. Lisaks olen enda juures mõningates asjades selgust saanud. Ja jagan neid mõningaid mõtteid teiega.

Esmalt tasub kindlasti alustada minu suhtes Jumalaga. Peale matemaaika eksamit(tänase päeva seisuga on sellest möödas natuke üle kuu aja) vajus läbisaamine Jumalaga kuidagi unarusse. Või õigemini pole sõna "unarusse" päris õige. Pigem ehk tahe või kirg.
Endale jäi selline mulje, et kui enam midagi suurt Jumalalt tahta pole, siis panen Ta "riiulile tolmu koguma". Proovisin vahelduva eduga, aga kuidagi ei ole seda motivaatorit.
Mõni ehk mõtleb, et aga siis tuleb kasutada distsipliini- minu puhul, ma kardan, see hästi ei toimi, vähemalt elukogemus on seda näidanud. Pigem annab see isegi vastupidise tulemuse. Jumal ei ole keegi, keda peaks endale peale sundima.
Ma küll ei saa päris täpselt aru, et mis periood see on, millest ma läbi käin, aga näen sellel mõningaid positiivseid külgi. Inimestena meil pole erilist võimet ennast kõrvalt näha, aga viimasel paaril kuul on olnud võimalust arendada läbisaamist kahe toreda inimesega. Meie läbisaamine on laiemas mõistes ehk liigagi kiiresti arenenud ja olnud üsnagi otsekohene ja aus. Aga sellest kiirest arengust hoolimata on olnud mul võimalus näha ennast mingil määral kõrvalt, just läbi sellise konstruktiivse kriitika või lihtsa arvamuse avaldamise kaudu.
Ja enne kui ma jõuan selle põhilise asjani, mida ma nendega suheldes õppinud olen, siis natuke muudest mõtetest ja tähelepanekutest. Ma olen mõelnud päris palju sellele, et mis on sõprus ja kes on sõbrad. Olles aus, siis pole ma sellele endiselt ühest ja tabavat definitsiooni leidnud, aga küll see arusaamine lõpuks tuleb. Üldiselt mind hakkas häirima enda ebakindlus, teisalt see, et ma jagan inimesed endast paremateks ja endast kehvemateks. Eriti just naiste puhul. See on minule märk puudustest enesehinnangus või siis minapildis. Ebakindluse osas kõige enam just tekitab mulle segadust see, et mida Jumal minust ootab ja siis see, et mida maailm minust ootab. Maailma meele järgi pole keeruline olla-ole ilus, ole rikas, suur maja, auto jne. Jumalaga käies on asjad "pisut" teised.
Jõudes nüüd tänase põhilise poindini, siis maailm ei pöörle ümber minu! Psühholoogiliselt on sellel väitel päris pikk järeljutt, aga üldkokkuvõttes räägib see juhtväide küpsusest. Vahepeal ma mõtlesin, et elu üks mõtteid on see, et näha enda aiast kaugemale. Ma olen endiselt sellega nõus, aga see on üks eesmärk mille poole liikuda-see on üks etapp(et elu mõte on näha enda vajadustest kaugemale).
Olen viimasel ajal sattunud palju sellele teemale- meeste ebaküpsus. Ja selle probleemi üks näitajaid on see, et ebaküpse mees on nagu väike laps, kes on enesekeskne, aga tal on vanusest tulenevad privileegid.
Usun, et mõistes seda, et maailm ei pea mind poputama ja upitama nagu väikest last vaid et aeg on anda enda panus inimeste teenimisse, olen ma teinud sammu küpsuse suunas. Ja ma olen tänulik, et minu silmad on selles osas valgustatud.
See on samm ligemale minu eesmärgile(eesmärgi leiad "Kes?Mis?" seksioonist).

Võitlus endaga ja positsiooni pärast

Esmalt kõigile liidritele või tulevastele liidritele soovitan EQUIP-i liidrikoolitust.
Peaks vägagi hästi sobima noortele juhtidele.

Tänasel päeval võitlen ma endaga ja enda "ülemustega".
Nimelt nagu vaiksel hakkab ilmsiks saama, siis ma püüan endast arendada juhti ja spetsialiseeruda aina enam noortetööle.
Kui me räägime noortetöö organiseerivast struktuurist, siis meil koguduses on noortepastor, kes on vastutav kordineerimaks kogu seda tööd ja siis tulevad noortejuhid.
Me oleme noortepastoriga inimestena üsnagi erinevad ja ei pruugi paljudes asjadest nõustuda. Ehk siis teisisõnu klappimise osas inimestena ei ole me ehk päris samal lainel.
Samas ma arvan, et heaks koostööks on vaja ka häid suhteid inimeste vahel. Seega on see heaks õpetunniks mulle, kuidas töödata erinevate inimestega koos ja et see koostöö oleks ka efektiivne.
Teisalt mind häirib see, et ma ei näe, et see mees otsiks Jumalat intensiivselt. Ja mul on kuidagi raske vaadata sellele mehele, kui juhile, kui ta näilised tundub olevat "jahedam" kui mina. (Juht peaks olema oma juhitavatest nö sammukese ees)
Nüüd lisame veel siia selle ilmutuse, kui Jumal andis mulle mõista, et noortetöö on minu suund liikumiseks praegult. See oli tõesti väga võimas kogemus ja selles lõpus oli konkreetne ja vali lause "tõuse ja ole nende inimeste üle".
Nüüd saate isegi vast aru, et kuidagi alateadlikult tahaks ma ise olla noortepastori kohal. Löömaks aga vesi selgemaks, siis ma tunnistan, et mingil põhjusel tundub tõenäoliselt mulle selle positsiooni tiitel ahvatlevam, kui selle positsiooniga kaasnevad kohustused.
Mind on õnnistatud hea pastoriga(ühtlasti ka hea juhiga) ja me oleme üpris avameelselt rääkinud nendel teemadel. Ta ütles, et tõepoolest meie noortepastor pole olnud kõige efektiivsem viimasel ajal, aga see tuleneb sellest, et tal on suurt aega võtvad kohustused eraelus ja nad on sellel teemal rääkinud ja teinud kokkuleppe.
Kokkuvõtvalt-sa võid olla juht omamata mingit tiitlit!
Seega minu tegevus seisneb täna selles, et austada seda otsusest, mille on vastu võtnud meie pastor(mõistagi kinnitusega Jumalalt), et meie tänane noortepastor on õige mees selle töö jaoks.
Teisalt, sõltumata selles mida minu vahest ehk pisut rumal mõistus arvab, püüan ma temaga(noortepastoriga) teha head kööstööd. Kindlasti püüan anda hea ja siira panuse meie meeskonna tugevndamiseks ning mitte tuua sellesse mingeid ebavajalike intriige/konflikte.

Arvan, et vägagi sobilik noortele meestele:
(kui oled varem näinud, siis vaata uuesti)

Väljakutse võib aidata sul Jumalale lähemale jõuda

Mul oli matemaatika riigieksam ja et teha lugu lühikeseks, siis ma pole matemaatikale läbi aastate erilist tähelepanu pööranud, seega selle valimine oli riskantne. Riskantne arvestades seda, et tõenäosus kukkuda läbi oli päris suur, aga samas on seda hiljem edasiõppimisel tarvis.
Sõltumata sellest, et kas ma sain selle eksami läbi või pean tegema uuesti, oli see vägagi hea aeg jõudmaks Jumalale lähemale. Ma sain aru, et ma seda enda jõust ja tarkusest ära ei tee ja et on vaja ime, et sellega ühele poole saada. Seega ma otseselt küll Jumalalt väga ei küsinud seda, et "Jumal, kui see eksam tuleb, siis üleloomulikult mu käsi hakkab neid vastuseid kirjutama sinna lehele". Ei, see oli pigem lihtsalt rahu ja julgustuse otsimine Temalt. Näiteks, kui hommikul tunned, et nii palju on vaja teha ja lihtsalt ei suuda enam asjaga toime tulla, siis võtad aja Jumalaga. Ma pigem olen palves ja Sõnas tunnikese ja olen märksa efektiivsem kõiges mida ma päeva jooksul teen, kui stressan ja tõmblen tühja.
Kuigi see oli päris suur väljakutse minule, siis ma olen kogemuse mõttes vägagi tänulik. Alustades sellest eraõpetajast(väga tore inimene oli)kuni selleni välja, et utsitada ennast takka ja võidelda lõpuni välja.
Peale eksamit tuli mõõn. Kuidagi ei tahtnud Jumalat otsida ja temaga aega veeta.
Siis kui püüdsid, siis ei tundunud olevat ühendust. Ja kui olla aus, siis ma pole otseselt praeguse hetkeni saanud aru, et milles oli asi.
Ma julgen oletada, et mõnes mõttes oli see nagu proovilepanek. Kuidas ma käitun sellises olukorras, kus ühendus tundub katkevat. Ma arvan, et see mõõnane periood kestis umbes paar nädalat. Selle lõpetas pikem jutuajamine pastoriga. Selles jutuajamises rääkisime paljudest teemadest. Minule endale oli see põhiliselt sellist selgust toov vestlus ja tundus, et käisin enda vundamendi üle.
Tunnen, et täna on Jumal minu jaoks reaalsem ja praktilisem, kui kunagi varem.

Ei ole tunnet

Üks tore sõber alustas hiljuti blogitamist ja see andis inspiratsiooni, et jagada viimase aja olulisemat mõtet või ehk arusaamist.

Kui siin viimased paar posti on olnud sellised "kuumad", siis praegult on asjad südames pisut jahedamad.

Olen selles olukorras, et "ei ole tunnet" Jumalat otsida.
Ja nagu meile kõigile on teada ja nagu kinnitasid minu jaoks kaks autoriteetset inimest koguduses, siis sellistes olukordades tuleb kasutada distsipliini.
Tuleb teha enda parim, et jõuda Temani ja Ta tuleb ülejäänud tee ise.

See muidugi on teine lugu, kui püsivalt ei ole tahtmist teda otsida.
See näitab, et inimene teeb midagi valesti.
Jumal tänatud, et ma ei ole selles olukorras!
Pigem just vastupidi - kui olen otsinud, siis olen ka midagi endale leidnud.

Proovin nüüd enda tarkust rakendada ja usume, et peatselt on selles vallas siia võimalik edust kirjutada.

How to get hiiiiiiiiiiiiiiiiiigh?

Ma pole tõenäoliselt mitte kunagi Jumalale nii ligidal olnud, kui ma olen praegult.

Endale meeldetuletuseks ja teile nõuandeks, et kuidas ma selle taseme jõudnud olen:

*veeda iga päev aega palves ja piiblit lugedes.
Minu jaoks on see aeg umbes tund. Isegi kui ei taha, siis distsiplineeri ennast. Kui mitte kohe, siis lõpuks saab su vaev igaljuhul tasutud.
*käi palju kirikus.
Keskkond milles sa aega veedad mõjutab sind. Mina käin praegult sisuliselt kolm korda nädalas kirikus-pühapäeval ja kolmapäeval on meil regulaarsed teenistused ja siis lisaks esmaspäeval on piiblikursus. Utsita ennast üles ja teenistusele mine näljas südamega Jumala vastu. Tiri oma südamega pastorist/jutulustajast see sõnum välja.
*palveta keeltes.
Tee seda nii palju, kui süda lustib. Kasvõi kogu aeg.
*veeda aega kristlastega.
Inimesed kellega sa aega veedad mõjutavad sind.
*kuula ülistusmuusikat.
Mind see igastahes aitab. Ühelt poolt meelelahutus, teisalt aitab koondada mõtteid Tema peale.

Lisaks:
*kindlasti soodustavaks asjaoluks on see, et sul on mõõdukalt vaba aega!
Kui meil aega pole, siis muutuvad Jumala asjad valikuliseks(me vb ei jõua kirikusse, meil pole aega, et olla Jumalaga jne.)
Tulemuseks on see, et me lähme Temast kaugemale.

Otsi ja sa leiad!

Miski/keski äratas mu unest taas ja pani mind otsima enam Jumalat.
Ja selle teema juures ma ei väsi ennast kordamast-nii palju kui sa otsid, nii palju sa leiad!

Ja leidmine käib minul sedasi, et võtan iga päev mingi aja, et olla Temaga.

Teisalt tahaks üldse elada maksimaalselt....maksimaalselt Temaga. Võtta sellest elust nii palju, kui ma vähegi suudan välja väänata.

Nüüd ainuke asi mille taha me võime koperdada on see, et meil pole piisavalt julgust ja kindlust endas. Just selles mõttes, et ehk on meid ebaõnnestumised varasemalt õpetanud....kõik on ilus-ilus-ilus ja siis tuleb põrumine. Olen mina seda kogenud ja ka praegult parajalt maadlen sellega(hirmuga põrumise ees).

Samas teen ma pisikesi ususamme, et jõuda selle maksimumini ja ma usun, et see on praegult üks parimaid lahendusi.

Tuleb siin põrumist või mitte-mina püüan endas juurutada seda mõistmist, et miks mul üldse Temaga põlevat suhet on vaja ja ehk see motiveerib ja annab mulle enam indu otsida Teda.

Palun ka Tema abi selles osas.

Jumal on hea:)

Aidates jääda iseendaks

Olen viimasel ajal pistnud rinda inimeste aitamisega.
Aitamine=kellegile inimesele toeks olemisega, tema julgustamine, ülesehitamine.

Ette ruttavalt võib öelda: suur enamus põhineb armastusel.
Praegult näen ma asja sedasi, et enamus sellest mis mul jagada on, tuleb Jumalalt. Ehk siis teoreetiliselt peaksin ma saama aru, et kui väga Tema mind armastab. Nüüd kui see teadmine ja tõenäoliselt ka tunnetus minuni jõuab, siis on mul ka seda "midagi" endast edasi anda. Praegult ma tunnen, et ma olen seda vähe kogenud, või lihtsalt ei oska seda tähelepanna.
Võttes eeskujuks enda pastori, siis temas ma näen midagi. Seda midagi, mida nimetatakse armastuseks. Ma küll ei mõista seda päris täpselt, aga ma üha enam tunnen, et see on siiras.
Seega, mida parem on minu suhe Jumalaga ja mida enam ma tegelen enda nö armastava küljega, seda enam saab see läbi minu voolata.

Praegune praktika annab mõtlemisainet.
Mul oli hiljuti üks huvitav võimalus õppida ühte inimest tundma. Kahe päevaga avas inimene ennast sügavuti. Samas me sisuliselt oleme võõrad.
Ja lihtsa kõrvalvaatajana nägin ma, et sellel inimesel on üksjagu probleeme, millega ta peaks tegelema. Ja ikka inimesena tahad aidata.

Minu jaoks tähendab see reaalselt, et ma astun mingis punktis endaga vastuollu.
Kui ma ütlen kellelegi, et ma olen tema jaoks olema, siis ma tunnen, et see on kohustus sellest hetkest peale.
Ma tahaks siiralt öelda: ma armastan sind ja ma olen sulle olemas.
Kui ma suudaks seda siiralt öelda, siis ma usun, et enamus probleemid selle temaatikaga oleksid lahendatud.
Siin tuleb nüüd leida see tee selle siiruseni. Või pean ma vaatama mingi vaatenurga ümber, püüdes seda viia rohkem kooskõlla enda iseloomuga.

Seniks ma püüan jääda endaks, aidata jätkuvalt ning saada paremaks.

Kes on sõbrad = kes oled sina?

Täna meenus mulle mõttetera: näita mulle oma sõpra ja ma ütlen sulle kes sa oled.

Vaatasin enda praegust sõprusringkonda või siis tutvusringkonda laiemalt.
Mõtlesin, et kes tunduvad nemad mulle olevat ja kuhu nad pürgivad.
Ja kuna ma nende inimestega veedan palju aega koos, siis paratamatult jääb midagi külge. Seega vaadates neid inimesi, võin ma enam vähem oletada, et kuhu olen ma teel ja kes ma olen.
On oluline valida, milliste inimestega me end ümbritseme! Ja see ei tähenda ilmtingimata, et me osade inimestega enam ei suhtle. Pigem tuleb vaadata ümber see, et milliste inimeste vahel me oma aega jagame.

Kes on need inimesed, kes sind mõjutavad?

Lisaks sellele peatus mõte punktil, et kes siis on sõber?
Esimese mõttena meenus, et sõber on see, kes on olemas siis, kui sul on abi vaja.
Häid sõpru ja lihtsalt sõpru eristab siis selle punkti järgi see, et millisest supist on nad sind valmis välja aitama.
Lähenedes sõprusele sellest küljest, siis paneb see mind mõistma, et ma olen õnnistatud mees.

Oled või ei ole

Kui sa kristlasena tõstad pead ja hakkad midagi suurt tegema, siis sul on selleks ainult üks võimalus-see on koos Jumalga. Nii pea kui sa keerad südame teises suunas-lendab vaenlane peale ja hakkab lammutama. Ja kui sa lased, siis ta teeb seda mõnuga.

Teine võimalus on olla passiivne kristlane, siis sa eriti vaenlast ei huvita, sest sa sisuliselt oma passiivsusega pole mingi oht talle.

Mõtlesin mingit head argumenti, et miks mitte olla passiivne kristlane?
Meelde tulevad ainult kaks. Üks neist on see, et Piiblis räägitakse sellest, et ei maksa olla "jahe". Teine on isikliku laadi - minu jaoks pole see piisav.

Seega aktiivse kristlasena sa lihtsalt pidevalt arened ja pingutad, või kukud.
Passiivse kristlasena sa lihtsalt passid mornilt ja ühtlaset.

Mis puutub kukkumist, siis me kõik mingis punktis kohtame seda. Ja tõenäoliselt mitte ainult ühel korral.
Aga siin on oluline panna tähele üht: me kukume, aga alistumine on meie enda valik.

Inimesed tõepoolest on erinevad!

Tihti ütleme ja mõtleme, et inimesed on erinevad.
Samas me ehk ei teagi, et see sedasi tõepoolest on.

Lugesin täna natuke sotsioonikast.
Nimelt meil kõigil on sarnased meeleorganid. Samas kui taju tüpoloogiliste erinevuste tõttu me ei töötle kogu informatsiooni sarnaselt.
Erinevuse põhjus tuleneb sellest, et inimestel on erinev kaasasündinud taju, informatsiooni töötlemise ja selle väljastamise erinevus.

Hea näide on siin elevati kombanud pimedatest.
Üks kompis lonti ja ütles, et tegemist on maoga.
Teine katsus jalga ja ütles, et tegemist on puuga.
Kolmas haaras sabast ja väitis, et elevant on lihtsalt nöör.

Järgmine kord kui sa kellegist aru ei saa, või ei saada sinust aru, siis meenuta, et erineva isiksusetüübiga inimesed nagu suhtleksid erinevas keeles.