Peaks selle blogi nimetama ümber "Tago kuu\kvartalimõte".
Arvestades, et nende kahe postituse vahele on jäänud tervelt viis kuud, siis võin tänu Jumalale öelda, et palju on toimunud.
Kui võtta need viimased viis kuud kokku vaimulikus mõttes, siis selline hüppeline kasv vaimsete teemade arengus on toimunud viimase paari nädala sees. Arvan, et eeltöö selleks on toimunud juba pikemalt.
Sisuliselt nendest viiest kuust, mis ma siia kirjutanud pole, veetsin ma neli Norras töödates-töö ise pole midagi väga meeliülendavat, aga tasu on hea. Kui ma Norrasse läksin, siis ma osaliselt lihtsalt põgenesin. Tundsin, et osad valdkonnad hakkavad ennast ammendama. Peamiselt siis sõprussuhted ja usulised küsimused. Olin natuke pettunud selles, et kuidas ma mõtlesin(näiteks hindasin tõeliselt toredaid ja südamlike inimesi nende välimuse järgi).
Esimesed paar kuud Norras oli vaimses mõttes kindlasti allakäik. Mul ei olnud tahtmist ja motivatsiooni võtta aega Jumalaga. [Oleks küll hea analüüsida, et mis olid need konkreetsed punktid, mis sedasi kiilu vahele lõid, aga jätan selle praegult tegemata-ei tundu oluline.] Mingis punktis tundus mulle, et asjad on väga madalas seisus - ei vaimuelu ega ka töö ei pakkunud mingit emotsionaalset laadimist.
Kuni siis ühe murdepunktini, kus asjad hakkasid ülesmäge liikuma. Nimelt sain tegema tööd, mis mulle sobis ja meeldis(sellest loost moraal, et ärge paluge, et te mingi asja ära kannataksite, vaid paluge seda, et te saaks sobiva töö, mis teile meeldib. Jumal tahab meile parimat!).
Arvan, et umbes sellest hetkes peale püüdsin ka Jumalaga rohkem aega hakata veetma. Mulle sobis hästi raamatu lugemine. Raamatuks oli Bill Hybels´i "Vaikse sosina vägi". Püüdsin ka rohkem palves aega veeta. Püüdsin olla palves aus, öelda välja neid asju, mida mõtlesin, mitte ei surunud oma palvet mingisse traditsioonilisse raami. Arvan, et ausus oli sellel hetkel see, mis aitas edasi kasvada.
Mäletan veel, et püüdsin regulaarselt võtta aega Jumalaga, eks muidugi oleks saanud tunduvalt paremini, aga sellel hetkel oli see mõõdukas parim.
Ja nüüd ekspress-meetodil jõuame tänasesse päeva, sellesse kuusse. Ja mis siin Eestis oldud aja jooksul on toimunud, see on olnud nii konsentreeritud, et peab paika mu üks lemmiksõnasid selle kirjeldamiseks, milleks on "utoopia".
Usun, et enamus meist saavad päästmisel tunda mingit üsna üleloomuliku, vähemalt minu jaoks oli see eriline kogemus. Ja mõnda aega ma mõtlesin, et päästmine ongi kõige eredam ja ilusam hetk meie kristlase elust ja sealt edasi on pidev rügamine Jumala riigi heaks jne. Võin öelda, et peaegu täiesti vale lähenemine! See mida ma kogesin seal päästmisel, see on standard selle jaoks, mida me võime kogeda iga päev. Me võime olla õnnelikud ja rahus iga päev tõesti!
Tänase päeva üks mõte, mis jõudis minuni Joseph Prince jutluse kaudu, on see, et aeg Jumalaga ei peaks olema töö. Olen tänulik, et võttes aega Jumalaga ma võin olla rahus, õnnelik, aga mõneti tunnen, et see kuidagi eeldab palju vaeva. Ja mind paneb see mõtlema, et kas ma mitte ei pane millegagi mööda? Arvan, et peaksime viima ennast punkti, kus me tahame temaga aega veeta, oleme sellest sõltuvuses, et meile meeldib see, mitte me ei pea ennast niivõrd sundima(kuigi tõenäoliselt on olukordi, kus me peame ennast ka pisut distsiplineerima).
Üldiselt need viimased paar nädalat olen ma kogenud palves ja ülistuses midagi nii head ja võimast, et seda on veel raske sõnadesse panna. Samas ma tahaks teha mingi südamest tuleva kokkuvõtte, et mis aitaks selle blogi lugejal(ehk siis sinul) edasi areneda.
Jumal tahab meile parimat!
Meie teod ei teeni välja tema armastust, tema õnnistust - see on meie juba praegult.
Kui tunned, et sinu ülistame lonkab jalga, siis ma umbes tean, mida sa tunned. Minu jaoks oli ülistus mõnda aega suhteliselt sisutühi tegevus. Kuni selle maani välja, et ma läksin ülistusele OOTUSEGA, saada sealt midagi head, kogeda seda tasemel, millel ma seda varem pole kogenud. Alustasin ettevalmistusega juba kodus palvetades.
Ülistusele jõudes ma andsin enda parima, et keskenduda. Otsustasin, et kui võimalik, siis ei ava terve ülistuse jooksul üldse oma silmi(siis on vähem mahti olla kursis sellega, et mis teised teevad ja saad rahulikult enda asjale keskenduda). Otsustasin, et ma annan endast parima, mitte mõelda seda, mida teised minust arvavad või mõtlevad. Ja kokkuvõttes see väike keskendumise pingutus minu poolt ja siis võeti asi juba üle. Lihtsalt lase asjal minna, ära hoia ennast tagasi. Kui sa tunned, et sa tahad keeltes plavetada - tee seda! Kui sa tunned, et sa tahad tõsta kätt - tee seda. Kui sa tahad istuda - tee seda! See võib olla midagi VÄGA HEAD! Näiteks minu viimane kogemus ülistuskoosolelul oli midagi sellist, et mul terve ülejäänud õhtu lihtsalt "katus sõitis". Ja seda heas mõttes, ma olin nii täidetud ja õnnelik - väga-väga hea tunne!
Tea, et ta on seal ja ootab sind ja võtab sind vastu, kui sa otsid!
Palvetes on ka samalaadsed väga sügavad kogemused olnud.
Samas ma arvan, et oluline on mõista, et mitte meie oma pingutamise ja vaevaga ei teeni välja neid lähedasi kogemusi Jumalaga vaid see on Jumala arm, mis valatakse otsija üle.
Kuigi need viimased nädalad on olnud üsna meeletu kasvu valguses, ma siiski ka mõistan, et stabiilsus on oluline ja seega ma püüan olla iga päev Jumalaga. Iga hetk tema rahus ja rõõmus!
Loodan, et kui sa lugesid seda, siis sa said siit midagi. Minu jaoks on väga oluline tänasel päeval Tema tundav lähedus(seda saan ma läbi palve ja ülistuse) ja kui Sina seda ei tunne, siis minu ja Jumala südame igatsus on see, et sa saaksid seda lähedust tundma. Minu jaoks on saanud see nii oluliseks ja ma ei tahaks seda ära anda. Kui inglise keel on arusaadav, siis Joseph Prince´i jutlustest võib abi olla!
Tänasel päeval olen ma leidnud enda jaoks sellisest seeriast nagu "Superabounding Grace".
Nagu tähele oled ehk pannud, siis kasutan üsna palju "mina arvan sedasi" lähenemist, ma ei taha öelda mingeid 100% kindlaid väiteid mõningate teemade puhul, sest tunnen, et minus toimub töö ja ma isegi ei oska hinnata, et mis arenguetapis see on, seega väited ja mõistmised võivad muutuda ja muutuvad ka! See blogi peaks ideeliselt kajastama minu arenguprotsessi ja aitama tulevaid liidreid(aga vaatame, et kas ja mis).
Tunnen, et selle blogi formaat hakkab vaikselt paika loksuma ja siia hakkab põhiliselt koonduma sisu selle kohta, et kuidas ennast arendada ja kuidas saada (paremaks) liidriks. Kindlasti väga oluline roll on selles, et kõik need asjad käivad läbi Jumala ja Jumalale!
Ole õnnistatud ja koge Jumalat tasemetel, millest sa isegi teadlik polnud!
