Peale Eestisse tagasitulekut Novembris oli vaimses mõttes väga mõnus suur kasv. Kogesin uusi asju ja sügavamalt.
Peale seda ei võtnud enam aega Jumalaga piisavalt. Miks ma seda ei teinud? Ma arvan, et see on laiskusega seotud. Tundub, et mulle ei jõua kohale kui oluline on distsilpiin ja püsivus, olemaks inimesena stabiilne.
Ja see annab kohe tunda. Tujutu ja rõõmutu - need oleks need iseloomustavad sõnad viimase aja kohta.
Lisaks seisan silmitsi, et liidri vaatevinklist on endiselt päris sügavad lahendamata probleemid. Nendega tuleb tegeleda, et olla tugev liider. Arvan, et rohi nende probleemide vastu on selles, et pean uurima, kes ma olen Kristuses/Jumalas.

Tõenäoliselt on see järgmise kasvu algus.