Ära anna alla!

Eelmisest postist on möödas päris pikk aeg ja selle aja jooksul on palju juhtunud. Sain oma matemaatika riigieksami ja gümnaasiumi ühes sellega tehtud. Punkte sain 43. Võrreldes esimese katsega, kus tuli tervelt 11 puntki, on see tugev edasiminek. Kogu see õppimise protsess ei olnud kerge, see oli väga suur väljakutse. See ei olnud isegi niivõrd matemaatika õppimine, kuivõrd õppimise õppimine. Distsipliin. Samas paraleelselt võtsin aega Jumalaga, eriti lõpu poole. Tunnen, et see kuidagi andis jõudu ja oli hea aeg kasvuks. Erinevalt eelmistest suvedest, otustasin see suvi jääda Eestisse. Oli kuidagi südames ja kuna ka suhe toreda neiuga areneb, siis ilmselt lisas ka see kaalu. Olen rahul, et jäin siia. Esimene tööots oli toreda tuttavaga, kus tegelikult tööülesanded jäid pisut segaseks, aga kõkkuvõttes tegelesin kasutatud elektroonika müügiga ja lõpetades autode poleerimisega. Mul ei ole tänaseni selge, et mis sellest ajast õpitud sai või miks see hea oli, aga üldkokkuvõttes see lõppes sellega, et ühel päeval kasvas pinge nii üle pea, et ma võtsin paar päeva mõtlemiseks aega ja lõpetasin asja ära. Sealt edasi töötasin kasuisaga, aitasin paigaldada päikesekütet sisuliselt. Töö oli midagi uut, mõnus vaheldus ja üpris hästi tasustatud. Peale seda värisin ühe maja fassaadi. Seal oli eesmärgiks teha enda parim ja natuke parem. Teha kvaliteetne ja kiire töö. Arvan, et üldjoontes õnnestusime hästi. Ja siis saabus töö osas vaikus. Samal ajal lõpetasin lubade tegemise, mis oli ka väga suur väljakutse. Tänu Jumalale finantside eest, sest see ei ole odav lõbu, arvastades, et mul ei olnud püsivat töökohta. Kõik etapid läbisin esimese korraga ja ei korranud ühegi eksamit. Peale lubade kättesaamist soovisin leida tööd autojuhina. Olin üsna valiv, aeg liikus üha edasi ja rahad kuivasid üpris kokku. Olin täiesti meeleheitel, sest ei soovinud enam teha tööd, mis mulle ei meeldi. Olen seda piisavalt teinud ja mõtlesin, et kui mul on Jumal ja minu suhe Temaga korras, siis miks ometi asjad ei liigu? Ma ei tea täpset vastust ja kuna ma alles liigun sellest perioodist välja, siis ilmselt arusaamine tuleb hiljem, kui see on oluline. Oktoobri lõpus tegin arvestuse ja selleks ajaks olin sisuliselt juba omadega miinuses. Ma ei mäleta millal ma viimati miinuses olin ja arvasin, et finantsiliselt olen ma siiani kenasti pinna peale jäänud, et kuidas selline asi nüüd võimalik on. Olin tõesti meeleheitel ja pisar tuli nii mõnelgi korral silma. "Jumal, mis toimub, milles ma mööda panen?", oli see küsimus, mis tiirles mu peas. Samal ajal tegelesin ka aktiivsemalt tööotsinguga ja sattusin ühe kuulutuse peale, palganumber oli tõmbav ja töö ka huvitav - rehvitehnik. Reedel saatsin CV ja laupäeval leppisime töövestluse kokku. Esmaspäeval käisin vestlusel ja alustasin tööd. Jumal tänatud! Kuni siis nüüd viimase uudiseni. Pakutakse tööd, mis on nii mõnegi nurga alt elupakkumine. Üks tehas otsib inimest, keda koolitada välja automaatika peale. Tegemaks see pikem jutt lühidaks, siis minu koolitamisse investeeritakse meeletu summa, hea palk, ametiauto jne. Ma usun, et kui ma ütlen lõpliku "JAH" sõna sellele pakkumisele, siis minust saab oma ala tipptegija. Ühesõnaga, mina, kes ma olen ilma Jeesuseta mittekeegi, tehti selline pakkumine. Ma olen tänulik, et kasuisa omas selles suurt rolli tutvuse näol ja Jumala ees ma olen lihtsalt sõnatu. Viimased kaks aastat, mis ma Jumalaga olen kõndinud, kui nüüd vaadata tagasi, siis see ei ole olnud kerge, aga see on olnud meeletu areng. Ja mõelda vaid, mis on ees... Ära anna alla! Otsi Teda kogu oma jõust, sea Jeesus oma elu keskpaika ja ülejäänud asjad loksuvad paika!

Peale Eestisse tagasitulekut Novembris oli vaimses mõttes väga mõnus suur kasv. Kogesin uusi asju ja sügavamalt.
Peale seda ei võtnud enam aega Jumalaga piisavalt. Miks ma seda ei teinud? Ma arvan, et see on laiskusega seotud. Tundub, et mulle ei jõua kohale kui oluline on distsilpiin ja püsivus, olemaks inimesena stabiilne.
Ja see annab kohe tunda. Tujutu ja rõõmutu - need oleks need iseloomustavad sõnad viimase aja kohta.
Lisaks seisan silmitsi, et liidri vaatevinklist on endiselt päris sügavad lahendamata probleemid. Nendega tuleb tegeleda, et olla tugev liider. Arvan, et rohi nende probleemide vastu on selles, et pean uurima, kes ma olen Kristuses/Jumalas.

Tõenäoliselt on see järgmise kasvu algus.