Mul oli matemaatika riigieksam ja et teha lugu lühikeseks, siis ma pole matemaatikale läbi aastate erilist tähelepanu pööranud, seega selle valimine oli riskantne. Riskantne arvestades seda, et tõenäosus kukkuda läbi oli päris suur, aga samas on seda hiljem edasiõppimisel tarvis.
Sõltumata sellest, et kas ma sain selle eksami läbi või pean tegema uuesti, oli see vägagi hea aeg jõudmaks Jumalale lähemale. Ma sain aru, et ma seda enda jõust ja tarkusest ära ei tee ja et on vaja ime, et sellega ühele poole saada. Seega ma otseselt küll Jumalalt väga ei küsinud seda, et "Jumal, kui see eksam tuleb, siis üleloomulikult mu käsi hakkab neid vastuseid kirjutama sinna lehele". Ei, see oli pigem lihtsalt rahu ja julgustuse otsimine Temalt. Näiteks, kui hommikul tunned, et nii palju on vaja teha ja lihtsalt ei suuda enam asjaga toime tulla, siis võtad aja Jumalaga. Ma pigem olen palves ja Sõnas tunnikese ja olen märksa efektiivsem kõiges mida ma päeva jooksul teen, kui stressan ja tõmblen tühja.
Kuigi see oli päris suur väljakutse minule, siis ma olen kogemuse mõttes vägagi tänulik. Alustades sellest eraõpetajast(väga tore inimene oli)kuni selleni välja, et utsitada ennast takka ja võidelda lõpuni välja.
Peale eksamit tuli mõõn. Kuidagi ei tahtnud Jumalat otsida ja temaga aega veeta.
Siis kui püüdsid, siis ei tundunud olevat ühendust. Ja kui olla aus, siis ma pole otseselt praeguse hetkeni saanud aru, et milles oli asi.
Ma julgen oletada, et mõnes mõttes oli see nagu proovilepanek. Kuidas ma käitun sellises olukorras, kus ühendus tundub katkevat. Ma arvan, et see mõõnane periood kestis umbes paar nädalat. Selle lõpetas pikem jutuajamine pastoriga. Selles jutuajamises rääkisime paljudest teemadest. Minule endale oli see põhiliselt sellist selgust toov vestlus ja tundus, et käisin enda vundamendi üle.
Tunnen, et täna on Jumal minu jaoks reaalsem ja praktilisem, kui kunagi varem.
