16 november 2012

Ära anna alla!

Eelmisest postist on möödas päris pikk aeg ja selle aja jooksul on palju juhtunud. Sain oma matemaatika riigieksami ja gümnaasiumi ühes sellega tehtud. Punkte sain 43. Võrreldes esimese katsega, kus tuli tervelt 11 puntki, on see tugev edasiminek. Kogu see õppimise protsess ei olnud kerge, see oli väga suur väljakutse. See ei olnud isegi niivõrd matemaatika õppimine, kuivõrd õppimise õppimine. Distsipliin. Samas paraleelselt võtsin aega Jumalaga, eriti lõpu poole. Tunnen, et see kuidagi andis jõudu ja oli hea aeg kasvuks. Erinevalt eelmistest suvedest, otustasin see suvi jääda Eestisse. Oli kuidagi südames ja kuna ka suhe toreda neiuga areneb, siis ilmselt lisas ka see kaalu. Olen rahul, et jäin siia. Esimene tööots oli toreda tuttavaga, kus tegelikult tööülesanded jäid pisut segaseks, aga kõkkuvõttes tegelesin kasutatud elektroonika müügiga ja lõpetades autode poleerimisega. Mul ei ole tänaseni selge, et mis sellest ajast õpitud sai või miks see hea oli, aga üldkokkuvõttes see lõppes sellega, et ühel päeval kasvas pinge nii üle pea, et ma võtsin paar päeva mõtlemiseks aega ja lõpetasin asja ära. Sealt edasi töötasin kasuisaga, aitasin paigaldada päikesekütet sisuliselt. Töö oli midagi uut, mõnus vaheldus ja üpris hästi tasustatud. Peale seda värisin ühe maja fassaadi. Seal oli eesmärgiks teha enda parim ja natuke parem. Teha kvaliteetne ja kiire töö. Arvan, et üldjoontes õnnestusime hästi. Ja siis saabus töö osas vaikus. Samal ajal lõpetasin lubade tegemise, mis oli ka väga suur väljakutse. Tänu Jumalale finantside eest, sest see ei ole odav lõbu, arvastades, et mul ei olnud püsivat töökohta. Kõik etapid läbisin esimese korraga ja ei korranud ühegi eksamit. Peale lubade kättesaamist soovisin leida tööd autojuhina. Olin üsna valiv, aeg liikus üha edasi ja rahad kuivasid üpris kokku. Olin täiesti meeleheitel, sest ei soovinud enam teha tööd, mis mulle ei meeldi. Olen seda piisavalt teinud ja mõtlesin, et kui mul on Jumal ja minu suhe Temaga korras, siis miks ometi asjad ei liigu? Ma ei tea täpset vastust ja kuna ma alles liigun sellest perioodist välja, siis ilmselt arusaamine tuleb hiljem, kui see on oluline. Oktoobri lõpus tegin arvestuse ja selleks ajaks olin sisuliselt juba omadega miinuses. Ma ei mäleta millal ma viimati miinuses olin ja arvasin, et finantsiliselt olen ma siiani kenasti pinna peale jäänud, et kuidas selline asi nüüd võimalik on. Olin tõesti meeleheitel ja pisar tuli nii mõnelgi korral silma. "Jumal, mis toimub, milles ma mööda panen?", oli see küsimus, mis tiirles mu peas. Samal ajal tegelesin ka aktiivsemalt tööotsinguga ja sattusin ühe kuulutuse peale, palganumber oli tõmbav ja töö ka huvitav - rehvitehnik. Reedel saatsin CV ja laupäeval leppisime töövestluse kokku. Esmaspäeval käisin vestlusel ja alustasin tööd. Jumal tänatud! Kuni siis nüüd viimase uudiseni. Pakutakse tööd, mis on nii mõnegi nurga alt elupakkumine. Üks tehas otsib inimest, keda koolitada välja automaatika peale. Tegemaks see pikem jutt lühidaks, siis minu koolitamisse investeeritakse meeletu summa, hea palk, ametiauto jne. Ma usun, et kui ma ütlen lõpliku "JAH" sõna sellele pakkumisele, siis minust saab oma ala tipptegija. Ühesõnaga, mina, kes ma olen ilma Jeesuseta mittekeegi, tehti selline pakkumine. Ma olen tänulik, et kasuisa omas selles suurt rolli tutvuse näol ja Jumala ees ma olen lihtsalt sõnatu. Viimased kaks aastat, mis ma Jumalaga olen kõndinud, kui nüüd vaadata tagasi, siis see ei ole olnud kerge, aga see on olnud meeletu areng. Ja mõelda vaid, mis on ees... Ära anna alla! Otsi Teda kogu oma jõust, sea Jeesus oma elu keskpaika ja ülejäänud asjad loksuvad paika!

24 jaanuar 2012

Peale Eestisse tagasitulekut Novembris oli vaimses mõttes väga mõnus suur kasv. Kogesin uusi asju ja sügavamalt.
Peale seda ei võtnud enam aega Jumalaga piisavalt. Miks ma seda ei teinud? Ma arvan, et see on laiskusega seotud. Tundub, et mulle ei jõua kohale kui oluline on distsilpiin ja püsivus, olemaks inimesena stabiilne.
Ja see annab kohe tunda. Tujutu ja rõõmutu - need oleks need iseloomustavad sõnad viimase aja kohta.
Lisaks seisan silmitsi, et liidri vaatevinklist on endiselt päris sügavad lahendamata probleemid. Nendega tuleb tegeleda, et olla tugev liider. Arvan, et rohi nende probleemide vastu on selles, et pean uurima, kes ma olen Kristuses/Jumalas.

Tõenäoliselt on see järgmise kasvu algus.

24 november 2011

Suur edasiminek

Peaks selle blogi nimetama ümber "Tago kuu\kvartalimõte".

Arvestades, et nende kahe postituse vahele on jäänud tervelt viis kuud, siis võin tänu Jumalale öelda, et palju on toimunud.
Kui võtta need viimased viis kuud kokku vaimulikus mõttes, siis selline hüppeline kasv vaimsete teemade arengus on toimunud viimase paari nädala sees. Arvan, et eeltöö selleks on toimunud juba pikemalt.
Sisuliselt nendest viiest kuust, mis ma siia kirjutanud pole, veetsin ma neli Norras töödates-töö ise pole midagi väga meeliülendavat, aga tasu on hea. Kui ma Norrasse läksin, siis ma osaliselt lihtsalt põgenesin. Tundsin, et osad valdkonnad hakkavad ennast ammendama. Peamiselt siis sõprussuhted ja usulised küsimused. Olin natuke pettunud selles, et kuidas ma mõtlesin(näiteks hindasin tõeliselt toredaid ja südamlike inimesi nende välimuse järgi).
Esimesed paar kuud Norras oli vaimses mõttes kindlasti allakäik. Mul ei olnud tahtmist ja motivatsiooni võtta aega Jumalaga. [Oleks küll hea analüüsida, et mis olid need konkreetsed punktid, mis sedasi kiilu vahele lõid, aga jätan selle praegult tegemata-ei tundu oluline.] Mingis punktis tundus mulle, et asjad on väga madalas seisus - ei vaimuelu ega ka töö ei pakkunud mingit emotsionaalset laadimist.
Kuni siis ühe murdepunktini, kus asjad hakkasid ülesmäge liikuma. Nimelt sain tegema tööd, mis mulle sobis ja meeldis(sellest loost moraal, et ärge paluge, et te mingi asja ära kannataksite, vaid paluge seda, et te saaks sobiva töö, mis teile meeldib. Jumal tahab meile parimat!).
Arvan, et umbes sellest hetkes peale püüdsin ka Jumalaga rohkem aega hakata veetma. Mulle sobis hästi raamatu lugemine. Raamatuks oli Bill Hybels´i "Vaikse sosina vägi". Püüdsin ka rohkem palves aega veeta. Püüdsin olla palves aus, öelda välja neid asju, mida mõtlesin, mitte ei surunud oma palvet mingisse traditsioonilisse raami. Arvan, et ausus oli sellel hetkel see, mis aitas edasi kasvada.
Mäletan veel, et püüdsin regulaarselt võtta aega Jumalaga, eks muidugi oleks saanud tunduvalt paremini, aga sellel hetkel oli see mõõdukas parim.
Ja nüüd ekspress-meetodil jõuame tänasesse päeva, sellesse kuusse. Ja mis siin Eestis oldud aja jooksul on toimunud, see on olnud nii konsentreeritud, et peab paika mu üks lemmiksõnasid selle kirjeldamiseks, milleks on "utoopia".
Usun, et enamus meist saavad päästmisel tunda mingit üsna üleloomuliku, vähemalt minu jaoks oli see eriline kogemus. Ja mõnda aega ma mõtlesin, et päästmine ongi kõige eredam ja ilusam hetk meie kristlase elust ja sealt edasi on pidev rügamine Jumala riigi heaks jne. Võin öelda, et peaegu täiesti vale lähenemine! See mida ma kogesin seal päästmisel, see on standard selle jaoks, mida me võime kogeda iga päev. Me võime olla õnnelikud ja rahus iga päev tõesti!

Tänase päeva üks mõte, mis jõudis minuni Joseph Prince jutluse kaudu, on see, et aeg Jumalaga ei peaks olema töö. Olen tänulik, et võttes aega Jumalaga ma võin olla rahus, õnnelik, aga mõneti tunnen, et see kuidagi eeldab palju vaeva. Ja mind paneb see mõtlema, et kas ma mitte ei pane millegagi mööda? Arvan, et peaksime viima ennast punkti, kus me tahame temaga aega veeta, oleme sellest sõltuvuses, et meile meeldib see, mitte me ei pea ennast niivõrd sundima(kuigi tõenäoliselt on olukordi, kus me peame ennast ka pisut distsiplineerima).

Üldiselt need viimased paar nädalat olen ma kogenud palves ja ülistuses midagi nii head ja võimast, et seda on veel raske sõnadesse panna. Samas ma tahaks teha mingi südamest tuleva kokkuvõtte, et mis aitaks selle blogi lugejal(ehk siis sinul) edasi areneda.
Jumal tahab meile parimat!
Meie teod ei teeni välja tema armastust, tema õnnistust - see on meie juba praegult.
Kui tunned, et sinu ülistame lonkab jalga, siis ma umbes tean, mida sa tunned. Minu jaoks oli ülistus mõnda aega suhteliselt sisutühi tegevus. Kuni selle maani välja, et ma läksin ülistusele OOTUSEGA, saada sealt midagi head, kogeda seda tasemel, millel ma seda varem pole kogenud. Alustasin ettevalmistusega juba kodus palvetades.
Ülistusele jõudes ma andsin enda parima, et keskenduda. Otsustasin, et kui võimalik, siis ei ava terve ülistuse jooksul üldse oma silmi(siis on vähem mahti olla kursis sellega, et mis teised teevad ja saad rahulikult enda asjale keskenduda). Otsustasin, et ma annan endast parima, mitte mõelda seda, mida teised minust arvavad või mõtlevad. Ja kokkuvõttes see väike keskendumise pingutus minu poolt ja siis võeti asi juba üle. Lihtsalt lase asjal minna, ära hoia ennast tagasi. Kui sa tunned, et sa tahad keeltes plavetada - tee seda! Kui sa tunned, et sa tahad tõsta kätt - tee seda. Kui sa tahad istuda - tee seda! See võib olla midagi VÄGA HEAD! Näiteks minu viimane kogemus ülistuskoosolelul oli midagi sellist, et mul terve ülejäänud õhtu lihtsalt "katus sõitis". Ja seda heas mõttes, ma olin nii täidetud ja õnnelik - väga-väga hea tunne!
Tea, et ta on seal ja ootab sind ja võtab sind vastu, kui sa otsid!
Palvetes on ka samalaadsed väga sügavad kogemused olnud.
Samas ma arvan, et oluline on mõista, et mitte meie oma pingutamise ja vaevaga ei teeni välja neid lähedasi kogemusi Jumalaga vaid see on Jumala arm, mis valatakse otsija üle.

Kuigi need viimased nädalad on olnud üsna meeletu kasvu valguses, ma siiski ka mõistan, et stabiilsus on oluline ja seega ma püüan olla iga päev Jumalaga. Iga hetk tema rahus ja rõõmus!

Loodan, et kui sa lugesid seda, siis sa said siit midagi. Minu jaoks on väga oluline tänasel päeval Tema tundav lähedus(seda saan ma läbi palve ja ülistuse) ja kui Sina seda ei tunne, siis minu ja Jumala südame igatsus on see, et sa saaksid seda lähedust tundma. Minu jaoks on saanud see nii oluliseks ja ma ei tahaks seda ära anda. Kui inglise keel on arusaadav, siis Joseph Prince´i jutlustest võib abi olla!
Tänasel päeval olen ma leidnud enda jaoks sellisest seeriast nagu "Superabounding Grace".

Nagu tähele oled ehk pannud, siis kasutan üsna palju "mina arvan sedasi" lähenemist, ma ei taha öelda mingeid 100% kindlaid väiteid mõningate teemade puhul, sest tunnen, et minus toimub töö ja ma isegi ei oska hinnata, et mis arenguetapis see on, seega väited ja mõistmised võivad muutuda ja muutuvad ka! See blogi peaks ideeliselt kajastama minu arenguprotsessi ja aitama tulevaid liidreid(aga vaatame, et kas ja mis).

Tunnen, et selle blogi formaat hakkab vaikselt paika loksuma ja siia hakkab põhiliselt koonduma sisu selle kohta, et kuidas ennast arendada ja kuidas saada (paremaks) liidriks. Kindlasti väga oluline roll on selles, et kõik need asjad käivad läbi Jumala ja Jumalale!

Ole õnnistatud ja koge Jumalat tasemetel, millest sa isegi teadlik polnud!

19 juuni 2011

Maailma ei pöörle ümber minu!

Tänane kena päev kirikus on laadinud mind mõnusa positiivse emotsiooniga. Lisaks olen enda juures mõningates asjades selgust saanud. Ja jagan neid mõningaid mõtteid teiega.

Esmalt tasub kindlasti alustada minu suhtes Jumalaga. Peale matemaaika eksamit(tänase päeva seisuga on sellest möödas natuke üle kuu aja) vajus läbisaamine Jumalaga kuidagi unarusse. Või õigemini pole sõna "unarusse" päris õige. Pigem ehk tahe või kirg.
Endale jäi selline mulje, et kui enam midagi suurt Jumalalt tahta pole, siis panen Ta "riiulile tolmu koguma". Proovisin vahelduva eduga, aga kuidagi ei ole seda motivaatorit.
Mõni ehk mõtleb, et aga siis tuleb kasutada distsipliini- minu puhul, ma kardan, see hästi ei toimi, vähemalt elukogemus on seda näidanud. Pigem annab see isegi vastupidise tulemuse. Jumal ei ole keegi, keda peaks endale peale sundima.
Ma küll ei saa päris täpselt aru, et mis periood see on, millest ma läbi käin, aga näen sellel mõningaid positiivseid külgi. Inimestena meil pole erilist võimet ennast kõrvalt näha, aga viimasel paaril kuul on olnud võimalust arendada läbisaamist kahe toreda inimesega. Meie läbisaamine on laiemas mõistes ehk liigagi kiiresti arenenud ja olnud üsnagi otsekohene ja aus. Aga sellest kiirest arengust hoolimata on olnud mul võimalus näha ennast mingil määral kõrvalt, just läbi sellise konstruktiivse kriitika või lihtsa arvamuse avaldamise kaudu.
Ja enne kui ma jõuan selle põhilise asjani, mida ma nendega suheldes õppinud olen, siis natuke muudest mõtetest ja tähelepanekutest. Ma olen mõelnud päris palju sellele, et mis on sõprus ja kes on sõbrad. Olles aus, siis pole ma sellele endiselt ühest ja tabavat definitsiooni leidnud, aga küll see arusaamine lõpuks tuleb. Üldiselt mind hakkas häirima enda ebakindlus, teisalt see, et ma jagan inimesed endast paremateks ja endast kehvemateks. Eriti just naiste puhul. See on minule märk puudustest enesehinnangus või siis minapildis. Ebakindluse osas kõige enam just tekitab mulle segadust see, et mida Jumal minust ootab ja siis see, et mida maailm minust ootab. Maailma meele järgi pole keeruline olla-ole ilus, ole rikas, suur maja, auto jne. Jumalaga käies on asjad "pisut" teised.
Jõudes nüüd tänase põhilise poindini, siis maailm ei pöörle ümber minu! Psühholoogiliselt on sellel väitel päris pikk järeljutt, aga üldkokkuvõttes räägib see juhtväide küpsusest. Vahepeal ma mõtlesin, et elu üks mõtteid on see, et näha enda aiast kaugemale. Ma olen endiselt sellega nõus, aga see on üks eesmärk mille poole liikuda-see on üks etapp(et elu mõte on näha enda vajadustest kaugemale).
Olen viimasel ajal sattunud palju sellele teemale- meeste ebaküpsus. Ja selle probleemi üks näitajaid on see, et ebaküpse mees on nagu väike laps, kes on enesekeskne, aga tal on vanusest tulenevad privileegid.
Usun, et mõistes seda, et maailm ei pea mind poputama ja upitama nagu väikest last vaid et aeg on anda enda panus inimeste teenimisse, olen ma teinud sammu küpsuse suunas. Ja ma olen tänulik, et minu silmad on selles osas valgustatud.
See on samm ligemale minu eesmärgile(eesmärgi leiad "Kes?Mis?" seksioonist).