Olen viimasel ajal pistnud rinda inimeste aitamisega.
Aitamine=kellegile inimesele toeks olemisega, tema julgustamine, ülesehitamine.
Ette ruttavalt võib öelda: suur enamus põhineb armastusel.
Praegult näen ma asja sedasi, et enamus sellest mis mul jagada on, tuleb Jumalalt. Ehk siis teoreetiliselt peaksin ma saama aru, et kui väga Tema mind armastab. Nüüd kui see teadmine ja tõenäoliselt ka tunnetus minuni jõuab, siis on mul ka seda "midagi" endast edasi anda. Praegult ma tunnen, et ma olen seda vähe kogenud, või lihtsalt ei oska seda tähelepanna.
Võttes eeskujuks enda pastori, siis temas ma näen midagi. Seda midagi, mida nimetatakse armastuseks. Ma küll ei mõista seda päris täpselt, aga ma üha enam tunnen, et see on siiras.
Seega, mida parem on minu suhe Jumalaga ja mida enam ma tegelen enda nö armastava küljega, seda enam saab see läbi minu voolata.
Praegune praktika annab mõtlemisainet.
Mul oli hiljuti üks huvitav võimalus õppida ühte inimest tundma. Kahe päevaga avas inimene ennast sügavuti. Samas me sisuliselt oleme võõrad.
Ja lihtsa kõrvalvaatajana nägin ma, et sellel inimesel on üksjagu probleeme, millega ta peaks tegelema. Ja ikka inimesena tahad aidata.
Minu jaoks tähendab see reaalselt, et ma astun mingis punktis endaga vastuollu.
Kui ma ütlen kellelegi, et ma olen tema jaoks olema, siis ma tunnen, et see on kohustus sellest hetkest peale.
Ma tahaks siiralt öelda: ma armastan sind ja ma olen sulle olemas.
Kui ma suudaks seda siiralt öelda, siis ma usun, et enamus probleemid selle temaatikaga oleksid lahendatud.
Siin tuleb nüüd leida see tee selle siiruseni. Või pean ma vaatama mingi vaatenurga ümber, püüdes seda viia rohkem kooskõlla enda iseloomuga.
Seniks ma püüan jääda endaks, aidata jätkuvalt ning saada paremaks.
