Kui sa kristlasena tõstad pead ja hakkad midagi suurt tegema, siis sul on selleks ainult üks võimalus-see on koos Jumalga. Nii pea kui sa keerad südame teises suunas-lendab vaenlane peale ja hakkab lammutama. Ja kui sa lased, siis ta teeb seda mõnuga.
Teine võimalus on olla passiivne kristlane, siis sa eriti vaenlast ei huvita, sest sa sisuliselt oma passiivsusega pole mingi oht talle.
Mõtlesin mingit head argumenti, et miks mitte olla passiivne kristlane?
Meelde tulevad ainult kaks. Üks neist on see, et Piiblis räägitakse sellest, et ei maksa olla "jahe". Teine on isikliku laadi - minu jaoks pole see piisav.
Seega aktiivse kristlasena sa lihtsalt pidevalt arened ja pingutad, või kukud.
Passiivse kristlasena sa lihtsalt passid mornilt ja ühtlaset.
Mis puutub kukkumist, siis me kõik mingis punktis kohtame seda. Ja tõenäoliselt mitte ainult ühel korral.
Aga siin on oluline panna tähele üht: me kukume, aga alistumine on meie enda valik.
