Miski/keski äratas mu unest taas ja pani mind otsima enam Jumalat.
Ja selle teema juures ma ei väsi ennast kordamast-nii palju kui sa otsid, nii palju sa leiad!
Ja leidmine käib minul sedasi, et võtan iga päev mingi aja, et olla Temaga.
Teisalt tahaks üldse elada maksimaalselt....maksimaalselt Temaga. Võtta sellest elust nii palju, kui ma vähegi suudan välja väänata.
Nüüd ainuke asi mille taha me võime koperdada on see, et meil pole piisavalt julgust ja kindlust endas. Just selles mõttes, et ehk on meid ebaõnnestumised varasemalt õpetanud....kõik on ilus-ilus-ilus ja siis tuleb põrumine. Olen mina seda kogenud ja ka praegult parajalt maadlen sellega(hirmuga põrumise ees).
Samas teen ma pisikesi ususamme, et jõuda selle maksimumini ja ma usun, et see on praegult üks parimaid lahendusi.
Tuleb siin põrumist või mitte-mina püüan endas juurutada seda mõistmist, et miks mul üldse Temaga põlevat suhet on vaja ja ehk see motiveerib ja annab mulle enam indu otsida Teda.
Palun ka Tema abi selles osas.
Jumal on hea:)
