Tänane kena päev kirikus on laadinud mind mõnusa positiivse emotsiooniga. Lisaks olen enda juures mõningates asjades selgust saanud. Ja jagan neid mõningaid mõtteid teiega.
Esmalt tasub kindlasti alustada minu suhtes Jumalaga. Peale matemaaika eksamit(tänase päeva seisuga on sellest möödas natuke üle kuu aja) vajus läbisaamine Jumalaga kuidagi unarusse. Või õigemini pole sõna "unarusse" päris õige. Pigem ehk tahe või kirg.
Endale jäi selline mulje, et kui enam midagi suurt Jumalalt tahta pole, siis panen Ta "riiulile tolmu koguma". Proovisin vahelduva eduga, aga kuidagi ei ole seda motivaatorit.
Mõni ehk mõtleb, et aga siis tuleb kasutada distsipliini- minu puhul, ma kardan, see hästi ei toimi, vähemalt elukogemus on seda näidanud. Pigem annab see isegi vastupidise tulemuse. Jumal ei ole keegi, keda peaks endale peale sundima.
Ma küll ei saa päris täpselt aru, et mis periood see on, millest ma läbi käin, aga näen sellel mõningaid positiivseid külgi. Inimestena meil pole erilist võimet ennast kõrvalt näha, aga viimasel paaril kuul on olnud võimalust arendada läbisaamist kahe toreda inimesega. Meie läbisaamine on laiemas mõistes ehk liigagi kiiresti arenenud ja olnud üsnagi otsekohene ja aus. Aga sellest kiirest arengust hoolimata on olnud mul võimalus näha ennast mingil määral kõrvalt, just läbi sellise konstruktiivse kriitika või lihtsa arvamuse avaldamise kaudu.
Ja enne kui ma jõuan selle põhilise asjani, mida ma nendega suheldes õppinud olen, siis natuke muudest mõtetest ja tähelepanekutest. Ma olen mõelnud päris palju sellele, et mis on sõprus ja kes on sõbrad. Olles aus, siis pole ma sellele endiselt ühest ja tabavat definitsiooni leidnud, aga küll see arusaamine lõpuks tuleb. Üldiselt mind hakkas häirima enda ebakindlus, teisalt see, et ma jagan inimesed endast paremateks ja endast kehvemateks. Eriti just naiste puhul. See on minule märk puudustest enesehinnangus või siis minapildis. Ebakindluse osas kõige enam just tekitab mulle segadust see, et mida Jumal minust ootab ja siis see, et mida maailm minust ootab. Maailma meele järgi pole keeruline olla-ole ilus, ole rikas, suur maja, auto jne. Jumalaga käies on asjad "pisut" teised.
Jõudes nüüd tänase põhilise poindini, siis maailm ei pöörle ümber minu! Psühholoogiliselt on sellel väitel päris pikk järeljutt, aga üldkokkuvõttes räägib see juhtväide küpsusest. Vahepeal ma mõtlesin, et elu üks mõtteid on see, et näha enda aiast kaugemale. Ma olen endiselt sellega nõus, aga see on üks eesmärk mille poole liikuda-see on üks etapp(et elu mõte on näha enda vajadustest kaugemale).
Olen viimasel ajal sattunud palju sellele teemale- meeste ebaküpsus. Ja selle probleemi üks näitajaid on see, et ebaküpse mees on nagu väike laps, kes on enesekeskne, aga tal on vanusest tulenevad privileegid.
Usun, et mõistes seda, et maailm ei pea mind poputama ja upitama nagu väikest last vaid et aeg on anda enda panus inimeste teenimisse, olen ma teinud sammu küpsuse suunas. Ja ma olen tänulik, et minu silmad on selles osas valgustatud.
See on samm ligemale minu eesmärgile(eesmärgi leiad "Kes?Mis?" seksioonist).
